Teosel on kaunis naine, kel seljas külluslik ballikleit, millel ilutsevad kullalehed. Maal püüab valgust, helkides peaaegu müstiliselt. Päikese käes helgib soojalt ja kuldselt, mis täidab ruumi erilise säraga. Naine sümboliseerib siirust, lahkust ja puhast hinge, mis peegeldub kogu tema olekus. Tema soojus kannab endas sõnumit, et tõeline ilu peitub hinges. Samal ajal tuletab madu meelde, et maailm ei ole vaid helge ja ilus. On neid, kes esindavad pettust, reeturlikkust ja omakasupüüdlikkust. Madu võib olla meelitav ja kutsuv, kuid lõpuks on igaühe enda otsus, kas ta laseb end sellega kaasa viia või mitte. Naine maalil on selle tarkuse ära tabanud ja mao taltsutanud. End mugavalt käsivarre ümber keeranud, naeratab ta sõbralikult. Nii nagu maal helgib ja särab päeva jooksul erinevalt, nii muutub ka inimese arusaam ilust, moraalist ja tõest elu jooksul. Kunstiteos kutsub vaatajat tõdema, et tõeline ilu peitub südames, mis jääb siiraks ja puhtaks, hoolimata kõigest sellest, mis teda parasjagu ümbritseb.
